Sünnipäev on meie igaühe elus kõige olulisem sündmus,
mis saab aset leida!

Igal aastal sünnime me sel ajal uuesti. Midagi on võimalik jätta maha ja midagi alustada täiesti uuesti.

Sünnipäeval soovivad meile inimesed kõike kaunimat oma südamest, see aeg on eriline ka taevastelt. Sulle antakse näha ja vaadata ning õppida oma vigadest, et saaksid uue hingamise ja uuesti alustada.

Kui kasutad seda aega nutikalt. Siis tuleb sulle kogu universum appi just selles, milles abi vajad.

Üks ring saab täis ja teine algamas. Iga aasta on nagu ülesse poole liikuv spiraal oma õppetundide ja täiustumistega.

Kui me seame uusi algusi alati uue aasta algusega ja lubame endale vana aasta lõpus, et nüüd hakkan tegema seda ja toda ja jätan selle ja teise. Siis sel pole jõudu. Pole jõudu, sest see pole meie kui hinge siin maises kehas ühe kogemuse aastatsükli üleminek teise. Tähtede konstellatsioonid ja universum toetab meie muundumist ja tervenemist just isikliku sünnipäeva aegu.

Sel aastal hakkasin eriti suurt tähelepanu pöörama muutustele, mis minus aset leiavad sünnipäeva eelsel perioodil. Juba paar kuud enne hakkasid minu mõtetesse tulema eelmise aasta teod ja tegemata jätmised.

Elu hakkas ise tsükli otsasid kokku tõmbama, tuues minu vaimusilma ette ikka ja jälle erinevaid seiku eelmise aasta kulgemistest. Tegevused edasiminekuks aeglustusid. Sain aru, et pole mõtet asju edasi suruda. Kuulasin loomuliku voolamise rütme ja läksin sellega kaasa.

Iga eelmise aasta möödapanek, negatiivne sündmus, ebaõnnestumine justkui nõudis tähelepanu. Tundsin, et neist on niipalju õppida. Hoomasin nendest kogemustes suurt õppetunni võimalust.

Varusin pikki jalutuskäike, et analüüsida, kuidas said need olukorrad tekkida, millised olid minu tõekspidamised, et sellise reaalsuse sündmuse enda ellu ja kogemusse lubasin.

Tekitasin endas sellise küsija vastaja dialoogi. Küsides endalt, milliste tõeksipidamistega inimene selliseid asju teeb ja kogeb ja sellistesse olukordadesse satub. Nii oli kergem endalt tõeseid vastuseid saada. Vahest võttis taipamine aega, et teada saada ja jälile jõuda, mis ma tegin, et selline olukord juhtus. Kõige raskemad olid olukorrad, kus nagu soovisin head ja tekkisid probleemid. No ei mahtunud pähe, et kus seal õppetund oli. Tegin ju head. Aga kas see hea oli tasakaalus, kas seda paluti, kas andsin tingimusteta, kas andsin sooviga vastu saada.
Võtsin absoluutse vastutuse oma kannatuste eest, ise olen need teinud. Vaata nüüd siis, mis sa siis tegid. 
Mis soov mul oli,  mida tahtsin ja mida vajasin. Mis olid minu toonased motiivid. Kuskil süsteemis oli viga. Olin põneval siserännakul sisemaailmas tuvastamas, kus oli viga, et see ümber teha, et süsteem töötaks ja toetaks mu elu ja eesmärke! 
See võttis kõik aega ja palju jalutuskäike teadmata linnajagudes ning hiliseid õhtutunde ja vahest paberit ja pliiatsit, et ülesse situatsioonimängud kaardistada, et selget pilti saada.

Järgmiseks küsisin endalt. Aga mis olukordi ma oma ellu tahaksin luua. Mida see inimene kes tahab luua oma ellu sellised soovitud asju mõelda võiks. Mis võiks olla elujaatav mantra loomaks soovitud häid tagajärgi. Mida ma võiksin mõelda ja tunda ja mida selleks tegema peaksin.

Nii ma siis töötasin läbi kõik sündmused, mis pähe tulid.

Küll oli päevi ja olukordi, mil tundsin häbi, piinlikkust, süütundeid, kui halb ja kohutav inimene ma olen, mida ma kõik korda olen saatnud. Ja süüdistada polnud kedagi peale iseenda.

Samas suutsin hoida jälgija aspekti, jääda teadvele, mitte samastuma mineviku sündmustega. Vaatasin mineviku sündmustele peale, kui ebameeldivatele dokumentaalfilmidele, mida vahest pöffile vaatama mindud. Teate küll need, mille pärast tahaks piletiraha tagasi küsida peale filmi! Aga ei saa see ju meie endi looming! 

Kõik tuleb endast läbi lasta ja analüüsida, kuidas halba filmi teha kassahitiks või üldse mitte kunagi korrata, vaid võtta need teadmised, mis puusse pandud ja vaikida, kuni aegade lõpuni!

Minnes veel edasi analüüsimisega hakkasid mulle meenuma ka varajasemad halvad minu enda poolt ellu toodud negatiivsed sündmused. Tundus, et ei saagi enam pidama nende õppetundidest õppimisega.

See oli aga minu eelmiste sünnipäeva aastate õppetundide õppimata materjal, Need oli vaja ka ära teha.

Hea oli see, et elu justkui sel analüüsi ajal püsis paigal ja ei nõudnud minu aega. Kui ega elus saagi edasi, kui vanade asjadega rahu tegemata.

Kõik eelnevate aastate negatiivsed sündmused ja viltuvedamised muundusid kergeks, voolavaks paljulubavaks uue aasta teostumise energiaks niipea, kui sain aru, mis ma tegin, mõtlesin, ütlesin, et see olukord tekkida sai ning mida teen, mõtlen, ütlen nüüd selle sama olukorraga silmitsi seistes, et luua oma ellu soovitud harmoonilisi tulemusi.

Kogesin reaalajas seda, millistel tingimustel saavad tulla ellu muutusedl, millal meist kõrgemad väed, meie maiseid muutusi soosivad.

Me ei saa lihtsalt loopida õhku soove ja loota, et uued asjad meile sülle kukuvad kui pole teinud oma eelmiste õppetundide eksameid ära.

Soovin igale ühele varuda aega sünnipäeva hakul Jalutada, mõelda, kirjutada, analüüsida ja teha üks korralik sisemine inventuur ja vaadata, kuidas siis elu ja selles aset leidvad asjaolud end ilmestavad!

Palju õnne !!!



Kui oled hädas ja tunned  abi vajavat : kirjuta. terjemander@gmail.com. Aitan Sind Sinu muutuste elluviimisel.